Päev enne, kui rong Budapestist Balatoni poole veerema hakkas, veetsime me Keiuga meeldiva laupäeva pärastlõuna, tellides voodisse hiina nuudleid ja elades pingsalt kaasa filmile No Strings Attached. Andsime endast parima, et ka pisar tuleks, aga no seekord jäi ära. Ka Heleni abist, kes mingi kell šampaga ukse taga oli, jäi väheks. Kuigi tema panus polnud mitte sugugi väike.
Õhtupoolikul seadsime kolmekesi sammud Claro poole. Meie lemmik kõrts on tõepoolest muudatuse läbi elanud. Ja see pole mitte positiivne: omanikest meie nn lemmik on endiselt bunkó ehk siis endiselt ebameeldiv (kui ilusti öelda) või peaksin ma nüüdseks ütlema TÕELISELT ebameeldiv. Aga see selleks. Meil kõigil on oma head ja vead 
Milán on ära väsinud, aga meid nähes oli tal isegi hea tuju (nagu ta väitis).
Claros oli aga Pesti eesti kaunitaridel võimalus tutvuda Ungari kapten Morganiga, mille tulemusena kaunistavad Heleni ja Keiu päid nüüdsest punased kapteni kaabud. Tal neid ikka jagus!
Meiega ühines ka Hedda, otse Hispaaniast. Zoli jäi seekord tulemata. Kui kõhud täis, paar õlut sees, kaabud peas ja kruiisiallveelaevade äriplaan tehtud, siirdusime Butikusse, kus sai õlle kõrvale pisut mussi kuulatud ja uusi eestikeelseid sõnu leiutatud (tänu Helenile siis). Hetkel meenub kaks uudissõna: substantiiv kedrumasin ja verb vokkima. Kuidagi läks jutt ka kaamlite ja kondoomideni (olen süüdi), aga noh… juhtub ka parimates perekondades.
Nõustudes kõik vaiksema laupäevaõdaguga, seadsime peatselt sammud kodu poole. Uinusin dr House’i najal. Pühapäeva lõunal väljus rong Balatonfüredisse.
