katariina jee

mulle hakkab alles just hetkel, kui viidan viimast õhtut oma kodus, kohale jõudma, et ma nüüd lahkungi siit, siit armsast pestist, mis on mulle tõesti heaks koduks saanud. kurb hakkab kuidagi. keiuga claros viimset õhtusööki süües oli ka lahkudes nii armas, kui gergő ja omanik tulid lausa põsemusi andma ja kõike head soovima. ja eilne pidugi oli tore: helenid, heddad, keiud, lacid, tomid, satod jt. jaaaa… krt te jääte siia kõik maha. aga eks ma siis hakkan teil külas käima. leiame töö, sellise laadna, et vahel võib nädalaks pesti tõmmata ja sõpru kallistada.

samas ootab mind ka eesti. ma vähemalt tahaks seda loota. ja parem oleks, kui ta minusse hästi suhtuks, sest mina olen teda siin pool sitaks promonod. katsugu ainult mulle mingi käkk kohe keerata. ja kallid sõbrad ja muud loomad, hoidke alt, ma tulen ja hetkel pole näha, et ma kusagile teie juurest liiguksin.

muidu on kaks nädalat jälle nagu niuhti läinud. tõlkelaager ja siis viimane nädal pesti. tõlkelaager balatonfüredi ääres oli täitsa kosutav. väsitav, aga no ega pull ka tegemata jäänud. võinoh, eks kirjanikuhärra László Darvasi hoidis nivoo kõrgel oma novellidega. ühesõnaga tänu temale võiksin ma varsti koostada raamatu ‘peenise hingeelust’. teen nüüd kopi peisti mõnest mu tõlgitud novelli kohast. siis saate ka aimu, millega ma nädal aega oma elust olen tegelenud ja ka sellest milline on üks osa kaasaegset ungari kirjandust.

‘Eksponaat olla on üsna igav, kui inimene veel elus on. Kuid ma õppisin ka selle ära. Sain haritumaks.’

‘Naine niheles, justnagu oleks see talle meele järele olnud. Armas Jumal, ma tundsin, et kangestun. Et mul türa tõuseb, Issand Jumal, seisab nagu pulli sarv.’

rohkem ei tsiteeri.

balatonfüredis sai tunda ilusat kevadilma koos super päikesepaistega ja nädala lõpul ehitasin ma mini lumememme. ilus lumi oli. pestis sellist ei näe. siia jõudes oli maa nii must ja õhk nii ropp.

aga ma ei oska nagu kirjutadagi millestki. tahaks, aga ei oska. vb homme tallinn-tartu bussis tuleb rohkem keelele.

aa veel nii palju, et sai maha peetud ka helina lahkumispidu. nüüd toon ka teile tükikese clarost ja tomist. kenad sinikad on vasakul käel. ei maksa ikka nii hullult tantsu vihtuda. kuus keerutust järjest, sellest piisas. täna käisid kõik mu kätt claros ka imetlemas. ühesõnaga KP.

aga jah. näeb siis. kellega kunas…

olen tähelepannud ja ma arvan, et ka teie, mu armsad kaaskannatajad, et absoluutselt ei viitsi eriti blogi pidada. ma arvan, et pole sugugi mõtet igast kõrtsus käigust kirjutada, eriti siis, kui need kõrtsid on kõik samad head ja vanad, mis eelmiselgi aastal. ja teiseks tõstan ma oma jala ikka suhteliselt ja vägagi tihti üle kõrtsi lävepakul. mis siin muud ikka teha. kool, kui seda üldse saab kooliks nimetada, sai juba kuu aega tagasi läbi. nojah jaanuaris oli veel mingi eksam, kuigi mina seda eksamiks ei nimetaks, vaid lihtsalt jutuajamiseks (st paarile küsimusele vastamiseks) õpetajaga. isegi õppejõuks ei saa siinseid tegelasi nimetada. vähemalt neid mitte, kes mul on olnud. a mis ma ikka hädaldan. pikk jutt, sitt jutt. kokkuvõte kiire ja korralik: kõik 5-d ehk tü süsteemis A-d (ei pea õnnitlema, igaüks saaks ELTEs sellega hakkama).

nii jõuludest ja aastavahetusest ma pikalt ei viitsi. pildid on üleval, kui huvitab. ahjaa… aastavahetuse omad panin luku taha, kui tahate, küsige linki. ühesõnaga sai napsu, nalja ja kõike muud. vana-aasta üritusel ka uusi eesti tutvusi, eesti siidrit, vana tallinna ja pidu kella poole 7ni hommikul. on müstika, et kõik ootavad või vähemalt teevad näo, et ootavad, et tuleks ometi see uus aasta ära. siis on kuidagi rahulikum, ei pea kella vahtima ja… no eks see nii oligi, et pärast keskööd kella ei vahitud ja kõik olid õnnelikud (ja napsu- ja tantsumaiad). ühel hetkel oli lihtsalt keiu (seal me aastat uut vastu võtsime) korter magavaid, lahkuvaid, sonivaid inimesi täis ning nii läksime meiegi (helina, mina ja kaarel) helina juurde tuttu. tegime oma uue aasta esimese odava taksosõidu ning jätkus ka veel naljatuju. muide siin linnas on takso ikka eriti odav. pealeistumistasu vist üldse ei eksisteeri meile meeldib.

aasta esimesest nädalast ma juttu ei tee. see läks helina eesti poiste lõbustamise peale.

homsest lähen aga balatoni äärde, täpsemalt balatonfüredisse tõlkelaagrisse. balatoni peal uisutamisest ei tule aga kahjuks midagi välja, kuradi soojaks on siin läinud (muidugi ma ei kurda). ütleme nii, et kevad pole siin kaugel. ööseks viskab vb mõne külmakraadi. no krt, jõle tore oleks ju balatoni peal mõned piruetid ehk siis vabamaandumised teha.

aga ok. luban, et teen enne eesti tulekut veel vähemalt ühe sissekande.

on nii mõndagi juhtunud. nii head kui halba, nii lusti ja lillepidu kui uusi murekortse.

kõigepealt pean kindlasti ära mainima novembri viimasel päeval toimunud pelmeenirallist keiu pool. vat see oli põnev õhtu: sai pelmeene, valget hõõgveini, vigureid filmilindile ja palju juttu keiu wc-st. ma pole kunagi viibinud üritusel, kus kõik inimesed nii palju wc-st pajataksid. lihtsalt uskumatu. aga eks sellel oli ka põhjus: keiul on lihtsalt nii äge wc. süsteem on tasemel. kõik said sisenedes õpetuse kaasa: kõigepealt istu potile, tunne ennast seal mugavalt, kui tunned ennast juba kergemalt, siis tõmba lihtsalt vett peale, vajutades poti nupule. kui pott on täitunud veega, siis vajuta poti kohal olevale lülitile, et vesi potist lurtsti ära kaoks. nagu oleks laevas! ühesõnaga keiu wc tekitas kõigis sügava respekti.

muidu vorpisime meie keiuga pelmeene (helina pani ka algul käpa külge, kuid siis vahetas pelmeenikunstniku ameti helivõtja vastu välja). polegi nii raske, lihtsalt nokitsemine. ja oi kui super maitsvad tulid. ja tegelikult olid ka välimuselt täitsa pelmeeni näoga. kõik pistsid kahe suu poolega.

tomi keetis meile valget hõõgveini, mis oli samuti lihtsalt oivaline. terve suur-suur poti täis kadus… no teadaolevalt kõridest alla. mmm… rüüpaks praegugi ühe kruusikese. aga noh ülehomme juba saab. teeme kordusvõtte erinevate jõuluroogade kõrvale.

mingil hetkel sai MÜPAs ehk siis Kunstnike Palees kontserdil käidud. oi see oli vinge. kontsert koosnes kahest osast: esimene pool oli tšehhi tüdrukute Tara Fuki päralt, kes tõmbasid poognat või näppisid keeli tšellodel ja laulsid poola keeles (üks pala oli prantsuse keeles), teisel poolel astusid lavale meie põhjanaabrid soomlased ehk siis Sväng ning tõmbasid kopsud õhku täis ja hakkasid aga suupillidest või siis harmoonikumidest lookesi välja puhuma. Vat oli võimas. Tegid vist isegi mingi neli või viis lisalugu. Saaremaa valssi küll ära ei tulnud, aga see-eest kõike muud. Soovitan soojalt.  Kuna rahvas ei tahtnud ära minna, siis andsid nad publikule lõpuks kaks võimalust: nad võivad higiste ja haisvatena rahvale koju tulla, hommikuni suupilli mängida, ära juua kogu nende kodus oleva paalinka ja selle eest veel ka väga palju raha küsida või siis on rahval võimalus nende plaat osta. plaati ma endale tollel hetkel ei muretsenud ja külla nad ka mulle ei tulnud. äkki oleks pidanud mainima, et mul on kodus sügavkülmas eesti viru valget. vb oleks niisamagi mulle mänginud

muidu siin streigitakse: lendudega ei tea sugugi, et kas nüüd läheb/tuleb või mitte, rongid pole vähemalt nädala juba käinud. varsti peaksid bussijuhid streigi ette võtma, no ja küll trammi-, trolli- ja metroojuhid jõuavad ka selleni. pole kahtlustki.

no mis vee? hmmmmm… ahjaa.. no oma lollusest peab ka ikka rääkima. sai siin mingil detsembrikuu päeva varahommikul inimesi rakiga pritsitud. no oli sellist vee värvi teine ja veel ehtsas pooleteiseliitrises veepudelis kah. ja miks need eesti tüdrukud siis kipubad teineteist suudlema. mul hakkas igav. kaks eesti tšikat istuvad minu voodikesel ja suudlevad teineteist, kolm ungari noormeest vahivad pealt, tatt ripakil. no kamoon. kahju, et see raki oli ja et seetõttu nüüd helinal läätsi pole, kuna tuleb välja, et helina suudleb silmad lahti ja kõrvetav alkoholitilk leidis tee nendesse. tüdruk ise kommenteeris asja nii: ah, ära muretse, kirss, see läätsepaar oligi praak (või midagi sellist).

rohkem ei tulegi hetkel meelde. no kõrtsis sai kah käidud ja ma arvan, et päris piisavalt. kool on ka vahepeal läbi saanud. suurem osa raamatuid sai heleni ja laciga autoga eesti saadetud. mariliis on eesti tagasi pöördunud (loomulikult läbi suurte seikluste: trahv ühistranspordi (ekslikul) kasutamisel, lennufirma apsakad, lennu ärajäämised, -hilinemised jnejne).

halbadest ja koledatest asjadest ma ei kirjuta. ütlen aint seda, et detsembris on pest kuri ja vägivaldne olnud. aga eks peame helgema tuleviku nimel läbirääkimisi.

suur jõulusööma tuleb minu punkris. ahjaa tegin ise piparkooke, taigna kokkumätsimisest alates. esimese korra kohta tuli täitsa pandav. võin mehele minna küll: pelmeenid ja piparkoogid oleks laual.

rõõmsaid jõule!

tunnistan nüüd üles, et vaatasin kaisa soolaka pilte. no arusaamine on selline, et ranna pesa sai ikka kõvasti sisse õnnistatud. tublid. muuseas ma tänan teid: mul on juba päevi olnud kange siidri isu (kaisal ikka alati näpus), leiba tahaks ka sitaks (siilike) ja nüüd käivad porgandite järgi ka neelud (kena garneering). prganditega on siin vist kõige paremad lood, peab ennast lihtsalt poodi vedama. kahe esimese manustamisega võib siin hätta jääda. minu andmetel saab selle aasta septembrist inglide siidrit szimpla kertist (pudel pea sota), aga noh tegelt ungarlased ei tea, mis siider on, leiva võib vist tescost suhkruhaigete vms riiulist leida (ja maitsev see just ei ole, aga no hädas kärab küll).

nojah… vaatan ungarikeelseid simpsoneid edasi.

kõik oli ilus. õhtu näitusel, edasi claros. siis tuli hetk, kui ma enam ei osanud valida, milline alkohoolne jook mu meeltele see kõige meelsam oleks. esialgu valisin õunamahla, siis vee. siis viskas juhtme kokku ja mõtlesin, et veel elu sees pole ma baaris ega ka kusagil mujal tellinud mittealkohoolset kokteili. nii ma siis tegini. tuttav kokteilisegaja sattus sabinasse, kuna teadis, et magusad joogid pole minu rida. püüdsin siis seletada, et no midagi ikka mõtled välja, aga et ainult ilma ananassimahlata. aga ei mõelnud. tuli mureliku näoga laua juurde ja kurtis, et mittealkohoolsed joogid on kõik magusad ja et need ei maitse mulle. lõpuks andsin alla ja tahtsin öelda, et no olgu, las siis jääda üks hea miláni mojito. mojito sõnani ma ei jõudnud, kuna kõik segasid lauast vahele. kolm korda suutsin ennast korrutada ja lausega sinna maale jõuda, et olgu siis üks milán… kuna see on aga see tegelane, kellega eelmine aasta läks nii, nagu läks, siis tuli see kuidagi koomiline välja. või kellele koomiline, kellele tragikomöödiline. kes naeris, kes mitte. see polnud ilus.

p.s pesti tüdrukud, pole mõtet vabandusi saata. ammu olete andeks saanud, aga ma väga palun, ärge korrake seda.

lihtsalt pean seda ütlema. kui olin veel väike, et mõistnud ma, miks on mu emal talla all kortsud. täna hakkasin mõistma. mul on ka! järelikult on asi nii, poisid, et ärge vaadake näkku, vaid piiluge tüdruku talla alla!

krt ja veel nii palju oleks öelda…

hakka või uskuma sloveenia ufodesse, kui teed kodurõdul suitsu (elan eesti mõttes kuuendal korrusel, sama süsteem, mis inglise keeles) ja otsid järjekorselt pilvede seest suurt vankrit, mida sa tead, et ta seal on, kuna on ka olnud selgeid õhtuid, öid, ja märkad, et pilvede vahel sipleb ringiratast tuluke ja ära ei lähe. müstika, fantastika…

veiko, kas sul on ikka kõik korras?

kuradi hea pidu oli. kõik algas sellest, et ma ka ei tea, millest. aga sõbrad tulid, head sõbrad. oli keiu, oli mariliis, oli tomi ja attila ning teine attila ja helen. söögiks oli anu tomatisupp, mis oli endiselt sitaks hea (muide, anu, kuigi retsept on lihtne, hoian ma endiselt oma rahakoti vahel mingit suvalist tšekki, mille tahaküljele sa oma tomatisupi retsepti harakajalgadega kirjutasid) ja keiu lasagne (lihtsalt super) ning magustoiduks mariliisi ungari stiilis jäätis. ohtralt sai ka vaini joodud ja rahvas isegi tantsis. sai ungarlasi tutvutatud eesti push upiga, aga ega ungarlased alla ei jäänud, neil on ka meie margit olemas. ma ei oska isegi öelda, kumb on rohkem väärt, et ma neid oma blogis mainin. aga see selleks.

hetkel on kõik läinud. läksid keldripunkrisse sellősse nagykörútil, mis on tõesti kohutav koht, aga kus mina olen ausalt tantsides (jätsin isegi kingad korrektselt laua kõrvale ja tantsisin sukkades) ja niisama oma kohalolekuga tervele lauale välja teeninud uue ringi jooke

nõud pesin ma ära ja kuradi hea tunne on. isegi pliidi rookisin puhtaks ja pudelid koristasin ära. hetkel on mõnus.

tomi tõi ka kodupaalinkat, mis oli tõesti super, aga tõesti liiga kange. aga pudeli pesin ära ning nüüd seisab see mu riiulil. väga tore pudel.

aa… nõudepesust veel. ütlen aint ühte, et jah, tore on, kui nõud saavad ilusti puhtaks, aga ei ole mõtet ka nii palju nühkida, et klaas puru läheks ja sa endale niimoodi näppu lõikaks, et kraanikausski ja põrandki oleks verd täis. pole vaja. hea, et mu vanematel meditsiinis käpp sees on ja ema mulle ohtralt plaastreid kaasa pakkis. tänud. kuluski ära.

andke andeks, ma pole tõesti ammu kirjutanud. alles nii umbes kolm päeva tagasi sain ma tõeliselt oma neti (selle umbes kirjutasin ma meelega, et mitte eksida faktises), kurat kui hea on. anna andeks, helina, ma loodan, et sa saad aru.

hetkel istun ma oma kodus. olin kõrtsis. see oli mõnus. ammu pole ennast nii mõnusalt tundnud. hoidsin isegi keiut tohutult kinni: kogu aeg trummeldas peas, et keiul on homme tööpäev ja tomi oli lihtsalt nii väsinud. andkem andeks, ma lihtsalt tahtsin naeratada sellel päeval. super tunne oli.

muidu olen ma tegelenud kas kellegi juures elamisega, kolimisega või natuke õppimisega ja kõige rohkem muretsemisega, et kas mu magistritöö ka kusagilt saab alguse või mitte. ma ei tea, siiani pole seda algust näga olnud. samas aeg jookseb. olen juba väga murelik. aga minu viga.

täna selgus ka lõplikult see, et pestis ma alates veebruarist enam ei ole. juhtub, nagu ikka minuga. kuigi ma seda isegi mingi hetk igatsesin, et saaks aint eesti tagasi, siis nüüd ma tahan siin tõesti olla, elada. ma olen õnnelik. olen leidnud harmoonia, rahu iseendaga. Raisk, see on nii hea tunne.

see ei tähenda, et ma ei taha eestis olla. Ma armastan eestit. Kohutavalt. ma jumaldan teid seal. aga siin tunnen ma rahu. eriti nüüd, sellel aastal. mul on mu oma kodu. samas on õlgadel asjad, millega peaksin tegelema juba ammu, aga ikka ei ole suutnud tegeleda. siin on armastust, intriige, solvumisi, vaikimisi, valestimõistmisi, valetamisi jms. ühesõnaga kõike, mis on ka ennist mu eluga kaasas käinud. aga ometi on siin hetkel mul rahu. eriti praegu.

Tulge külla!

ja mann, anna andeks, kuigi olen palju uurinud erinevaid võimalusi, siis hetkel tundub, et tõesti-tõesti ei saa ma sinuga su elu ühte olisemat tähtpäeva tähistada. ma tahaksin seda väga. ma veel uurin, aga arvan, et see käib hetkel mul üle jõu. oled kallis. anna andeks.

esmaspäev (20.10.2008) saabub loodetavasti likööri tänavale budapestis internetiühendus. olen põnevil.